Mis sind 1993. aastal 25. aastaselt tellerina tööle tõmbas?

Oli lihtsalt vaja soodne töökoht leida, kuna enne olin tööl ühes nö keskkonnakaitse ja -uuringutega tegelevas ettevõttes palgaga ca 300-400 eeki vist. Noor inimene, pappi oli vaja, pangas sain umbes kolmekordse selle aja keskmise ehk kolm tuhat krooni.

Töövestlusel oli võlusõnaks mitte mu TPI [praegune TalTech – toim] keskkonnakaitse-alane haridus, vaid kuus kuud vahetusüliõpilasena Inglismaal Sunderland University`s.

Millal kindlustusse läksid ja kuidas töövestlus sujus?

Kindlustuses alustasin 01. märtsil 1996. Vestlused olid nagu vestlused ikka, kutsuti kohale ja kukuti pinnima. Aga mul oli soovitaja ees, endine klassivend ja pinginaaber, kes tegi kõvasti lobitööd. Oli vaja tunda õigeid inimesi.

Mis sind igapäevatöö juures kõige rohkem närvi ajab?

Lollus.

Mis rõõmu valmistab?

Kui saan suhelda mõne „terava pliiatsiga“.

Mis sind nii kaua kindlustuses on hoidnud?

Kui tööle tulin, siis üks soomlane ütles – „Toomas, business must be fun [töö peab olema lõbus – toim].“ See hoiabki. Ja vaatamata pikaajalisele kindlustuse sees olemisele ei tea ma kindlustusest siiamaani veel kõike.

Millal see meeste riietumise allakäik algas? Kirjeldasid, kuidas 90ndatel (ja veel 2000ndatel) käisid kontoris kõik ülikondades ja lipsuga? Nüüd on see heal juhul juhtkonna ja mõne üksiku töötaja puhul nii. Olen märganud, et keegi teine ei ilmu tööle nii erinevas riietuses kui sina. Ühel päeval oled sa sinises fliisis, teinekord viisaka särgi ja vestiga. Mis värk sellega on? (Mitte et see minu asi oleks, aga ma ei saa küsimata jätta.)

Ma pakun välja, et keskeakriis.

Räägiks äkki kriisidest ka? 1999 ja 2008. Praegu oleme uue võimaliku majanduskriisi lävel. Eelarvedefitsiidid saavad olema lähema aja suurimad väljakutsed. Mis mõtteid see tekitab?

Las koerad hauguvad, karavan liigub ikka edasi.

Tundud väga kirglikult töö kallal. Öösel ikka magad rahulikult?

Muidugi, unega probleemi pole.

Kuidas pingeid maandad? Mis meelt lahutab või akusid aitab laadida?

Kunagi tantsisin rahvatantsu umbes 25 aastat, kuid nüüd ainult ladina tantse – salsa, bachata, cha-cha – kui naised muidugi tantsima kutsuvad. Lumelaud talvel, reisimine. Eesmärk on 100ndaks sünnipäevaks ära käia 100s riigis. Aastaringselt MMOG strateegiamängud, väike veinihuvi ja kokkamine, kui keegi nõud ära peseb. Jalgpall ka, kuigi nüüd pigem fännamine.

Kaks esimest katset pöörduda Toomase poole ettepanekuga jagada killukesi kindlustustööst katkestas ta telefonihelin. Kolmandal katsel tabasin ta kohvinurgast. Ta ütles, et kindlustuses ei toimu mitte midagi huvitavat ja vuristas seejärel kümne minuti jooksul ette järgnevad seigad viimasest kolmest kümnendist.

Diplomaadikohver, mis oli üks olulisemaid kindlustustöötaja aksessuaare, osteti tööandja poolt ja seda soovitati tungivalt kasutada. Hetkel on minu oma ühe museaalina kindlustusmuuseumis. Samal ajal olid juba Pentiumi protsessorite peal arvutid ja esimesed rüperaalid.

Soomlaste juhis (Sampo Kindlustuses) oli kõik kindlustusobjektid enne pakkumise tegemist üle vaadata. See tähendas, et underwriterina vurasin aastas ringi 40-50 tuhat kilomeetrit, mida praegu ei kujutaks ette. Kõik mehed käisid ülikondades ja lipsuga.

Olin õhtul jäänud pikemaks tööle ja kella 7 või 8 ajal helises lauatelefon. Võtsin vastu (ise olin loll), helistas hilisem keskkonnaminister ja teatas: "Teie kindlustatud maja põleb, tulge vaatama". Ei teagi, kas härra minister ootas, et läheksin kustutustöödele appi või mis? Järgmisel päeval vaatasime objekti kahjustused üle.

Muuga sadamas oli maakleri kaudu, kus tollal töötasin, läbi meie kindlustatud ühe ettevõtte vastutus. Laupäeva varahommikul kell 3 helises telefon, võtsin unesegaselt vastu (taaskord olin loll). Murelik hääl tuuliselt sadamakailt: "Toomas, laev sõitis vastu sadamakraanat ning kraana vajus merre, mis ma teen?" Kui juba tema ei teadnud, mida teha, siis mis mina veel teha oleksin saanud? Sukeldunud veel enne koitu tuukriülikonnas mere põhja ja hakanud kahjusid hindama? Ühesõnaga kurtis härra oma muret ja nuttis mu varruka märjaks.

Ja siis tulid sülearvutid. Uhked riistad, mille üks olulisi funktsioone oli mõjuda professionaalselt, edumeelselt ja ma ei tea mida kõike veel. Sel eesmärgil tehti vist mingi 30 tuhande krooni eest seltsile reklaam, mis pressiti CD-plaatidele. Underwriterina kliendiga kohtuma minnes tuli kõigepealt avada diplomaadikohver, seejärel sülerikaas ja mängida kliendile ette reklaamvideo.

Ega ei teagi, mis välismaiseid seltse on siia pisikesele turule toonud, aga tulnud nad on, ostnud väiksemaid kokku, seejärel lahkunud, on tulnud uued jne. ERGO nö eelkäija BICO-LEKSi aktsiad olid mu portfellis, kui Munich Re selle ära ostis. BICO-LEKS pakkus lahkelt võimalust aktsiad rahaks teha, mul oli saada 278 krooni. Seejuures tehingutasu oli üle 300 krooni.

Kriisid on tulnud ja möödunud. Üks, mida paljud ehk suudavad veel meenutada, oli milleniumi-eelne paanika, et kui arvutite kellad uue aastatuhande ette keeravad, kukub kõik digitaalne kokku ja põhjustab laiaulatusliku kaose. See polnud vaid uhhuu-inimeste - nagu tänapäeval öeldaks - "ettekuulutus", vaid väga paljude jaoks tõenäoline stsenaarium. Hirmu suurust ilmestab hästi paanika, mida seltsid tegid vahetult enne 1999. aasta lõppu, kui üritati kõikvõimalikud masinate errorisse minekust tulenevad kahjud välistustesse kirjutada. Vaid tulekahju julgeti jäeta kaitsena sisse. Nagu me nüüd teame, siis aastavahetusel ei juhtunud mitte kui midagi tähelepanuväärset.