Uskumatuna näiv pääsemislugu: lahkunud abikaasa kirves päästis Maire uppumissurmast

Päev oli alanud nagu tavaline suvine tööpäev maakodus. Eelmisel õhtul oli Maire käinud poes ja toonud koju kuus kotti aiamulda ning uue televiisori. Mullakotid olid pagasiruumis ja telekas tagaistmel. Järgmisel hommikul hakkas ta aiatöödega pihta ning kogu päev kulus niitmisele ja rohimisele.

Kella poole seitsme paiku õhtul oli mulda vaja jõe teisele kaldale, kus asub saunamaja. Maire istus autosse, mis seisis aida ees, ja hakkas tagurdama. “Piinlik tunnistada, aga tagantjärele mõeldes sain aru, et ajasin käigud sassi – tagurdasin liialt jõekalda lähedale ja auto hakkas vajuma. Pidurdasin, aga midagi ei aidanud. Jõudsin vaid öelda: ei, palun! Kuid nii ta jõkke kukkuski,“ meenutab ta.

Vesi tuli kohe sisse

Järgnenud sekundid on Maire mälus nagu udu. „See kõik oli kohutav. Esiteks ma ei saanud aru, kuidapidi ma autos olen. Vesi hakkas kohe sisse tulema ja ükski uks ei avanenud.“

Isegi mootor töötas veel ja seda ei õnnestunud tal välja lülitada. Maire proovis jalaga klaasi katki lüüa, kuid jõudu ei jätkunud. „Vesi oli juba kaelani ja siis meenus mulle kirves! Matkakirves, mida mu varalahkunud abikaasa alati kõrvalistme all endaga kaasas kandis. Ma ei osanud kunagi arvata, et mul seda päriselt vaja võiks minna, kuid see on mulle mu abikaasast meenutuseks ja ma pole sellele kindlamat kohta leidnud, mistõttu olen seda autosid vahetades autost autosse ümber tõstnud, et see minuga alati kaasas oleks,” nendib Maire.

Auto oli aga selleks hetkeks juba ümber pööranud ja Maire ei taibanud selles segaduses, mis asendis ta on. „Kui käe taha panin, oli kirvevars käes – see oli katusele kukkunud.“

Esimene löök ei andnud midagi, sest kirvel oli kaitse peal. „Aega oli vähe. Viimasel hetkel sain kaitse ära ja lõin täie jõuga juhipoolse klaasi katki. Ütlesin endale, et ma ei taha siin surra.“ Klaas purunes. Kirves endiselt käes, sukeldus Maire aknast välja ja jõudis kaldale.

„Süüdistan ennast“

Kui ehmatus hakkas taanduma, tulid mõtted. Maire ütleb ausalt, et süüdistab juhtunus iseennast. Ta on kogu elu sõitnud manuaalkäigukastiga autodega ja just see oli tema esimene automaat. „Selle autoga juhtus mul iga aasta midagi,“ tõdeb ta.

Uueks autoks valis ta taas manuaalkäigukastiga sõiduki. Selle sai ta osta juba pea kolm nädalat pärast õnnetust. „Olen väga tänulik ERGO kindlustusele. Kõik kulges kiiresti ja hästi,“ ütleb Maire. Oma kogemuse põhjal on tal kõigile autojuhtidele üks kindel soovitus: „Väike matkakirves peab autos olema!“

Ekspert: selliseid juhtumeid tuleb ette harva

ERGO transpordikahjude juhi Raido Orulaiu sõnul on teelt veekogusse sõitmised ja kukkumised Eestis haruldased. Kui see aga juhtub, sõltub auto edasine saatus mitmest asjaolust.

„Vette sattunud auto ei lähe alati maha kandmisele. Oluline on, kui sügaval ja kui kaua sõiduk vees oli ning millise veekoguga on tegu. Näiteks soolases meres olnud sõiduki kahjud võivad olla suuremad ja need ei pruugi kohe nähtavad ega arusaadavad olla,“ selgitab Orulaid.

Tavaliselt tekitab vesi lühise auto elektroonikas. Kui vesi jõuab läbi õhufiltri mootorisse, võib saada kahjustada ka mootor, eriti juhul, kui see sel hetkel töötab, nagu Maire autos. Lisaks tekitab liigniiskus hiljem muid kahjusid. 

Maire auto puhul olid kahjustused ulatuslikud: muljumisjälgi ja kriimustusi oli üle kogu sõiduki, lisaks oli auto saanud tõsiseid veekahjustusi. ERGO hüvitas kahju 25 000 euro ulatuses. Sõiduki taastamine ei olnud enam majanduslikult mõistlik, mistõttu tuli auto maha kanda.

LISAINFO: Millal on vette sattunud auto kaskokindlustusega kaetud?

Kaetud on ootamatud ja ettenägematud sündmused, näiteks kontrolli kaotamine sõiduki üle ja vette sõitmine, läbi ametliku jäätee vajumine ning järsk üleujutus. Vee tekitatud kahju ulatus sõltub sellest, kui kaua ja kui sügaval auto vees oli, kas mootor töötas ning kas tegu oli mage või soolase veega.