Liiklusreeglite teadmisest üksi ei piisa, et õnnetusi ära hoida
17. september 2021
Viimastel nädalatel on meedias palju juttu olnud pealinna tänavatele maalitud jalgrattateedest, kuid seejuures võib ununeda, et ainuüksi tee või selle värv liiklemist ohutuks ei tee. Nii politsei kui ERGO kindlustuse kogemus näitab, et paljud jalgrattaga seotud õnnetused saavad alguse hooletusest või lausa hoolimatusest.
Põhja prefektuuri liiklusjärelevalvekeskuse juhi Hannes Kullamäe sõnul tuleb toimunud õnnetusi analüüsides sageli välja, et küsimus ei ole teadmiste puudumises või reeglite vales tõlgendamises, vaid uskumuses, et minuga ei juhtu, samuti oskamatuses ohtusid ette näha. „Jalgrattaga liigeldes kaldutakse oluliselt sagedamini reeglitest kõrvale ja seda mitte põhjusel, et reegleid ei teata, vaid hoolimatusest. Seega liiklusreeglite teadmistest üksi ei piisa, neid on vaja ka täita,“ tõdeb Kullamäe.
ERGO transpordikahjude osakonna juht Raido Orulaid lisab, et liiklusreeglite järgimise esmane eesmärk on loomulikult hoida ära õnnetusi ja vigastusi, kuid teine oluline eesmärk on peale kahju toimumist teha kindlaks, kes oli selle põhjustajaks. Sest see, kes tekitab kahju, peab selle ka kannatajatele hüvitama. Jalgratturi poolt põhjustatud avariis tekkinud kahju võib kindlustusselts jalgratturilt tagasi nõuda siis, kui on sõiduki tänu kaskokindlustuse olemasolule korda teinud. Need summad võivad alata 500 eurost, aga ulatuda ka 5000 euroni või enam. Kui viga saanud sõidukil kaskokindlustust pole, siis on sõidukiomanikul samuti õigus nõuda kahju hüvitamist jalgratturilt, kuid sellisel juhul võib kogu asjaajamine palju pikemaks ja keerulisemaks osutuda,“ selgitab Orulaid.
ERGO esindaja sõnul on neil kogemus ka jalgratturiga, kes esitas peale liiklusõnnetuse toimumist kindlustusseltsile nõude, sest intsidendis osalenud sõidukil oli ERGO liikluskindlustuse poliis. Peale valvekaamera salvestatud video vaatamist selgus aga, et rattur oli olukorra eest samavõrd vastutav kui autojuht, sest rikkus ülekäiguraja ületamise nõudeid – tema kiirus oli suurem jalakäija kiirusest ning ta ei veendunud, et tal on ohutu rattaga sõites teed ületada.
Hannes Kullamäe juhib tähelepanu, et sõidutee ületamisel ülekäigurajal ei ole jalgrattur võrdsustatud jalakäijaga: „Kui mootorsõiduki juht on kohustatud ülekäigurajal jalakäijale teed andma, siis jalgratturi suhtes sõidukijuhil sellist kohustust ei ole. Kiirelt liikudes võivad jalgratturid autojuhtide jaoks sattuda ristmikule ootamatult, mistõttu on oluline, et nii autojuhid kui ka ratturid võtaksid ülekäigurajale lähenedes hoo maha ja veenduksid, et teine pool on märganud ja et olukorda mõistetakse samamoodi. Kõige turvalisem on sõiduteed ületada ikkagi ratast käekõrval lükates.“
„Kehtiva liiklusseaduse kohaselt võib rattur liigelda ka kõnniteel, kuid seal peab esmalt arvestama jalakäijatega ja neist möödumisel valima ohutu kiiruse, kindlasti ei tohi jalakäijate vahel kihutada. Niisamuti on oluline liiklusesse minnes meeles hoida, et jalgrattaga võib sõita jalgrattarajal või jalgrattateel või võimalikult sõidutee parema ääre lähedal. Rattaga sõites tuleb juhtrauast vähemalt ühe käega kinni hoida ning rattasõidu ajal ei tohi tegeleda kõrvaliste tegevustega, näiteks näppida oma nutitelefoni,“ paneb Kullamäe kõikidele jalgratturitele südamele.
ERGO transpordikahjude spetsialist juhib tähelepanu käesoleva aasta alguses jõustunud liiklusseaduse muudatusele, mis lisaks jalgrattaga ja pisimopeediga tee ületamisele reguleerib nüüd ka kergliikuriga samas olukorras liiklemise. Seadus ütleb, et ülekäigurajal võib sõidutee ületada ka jalgrattaga, kergliikuriga või pisimopeediga sõites, kuid nende juhtidel ei ole sõidukijuhi suhtes eesõigust – välja arvatud juhul, kui rattur, kergliikurijuht või pisimopeedijuht ületab ülekäigurajal sõiduteed, millele sõidukijuht pöörab. Ülekäiguks mõeldud kohal peab jalgratta, kergliikuri või pisimopeediga sõitma jalakäija tavakiirusega. Seaduse muutmise seadusega saab lähemalt tutvuda siin: https://www.riigiteataja.ee/akt/113112020001
